Raamat esitab hõlmava käsitluse (kirjandus)kriitika mõistest ja institutsioonidest, kriitika toimimisest metateksti ja kontekstina, kriitika suhestumisest ühiskonna, kirjanduse ja kirjanduslooga, kriitika meetodist ja kriitika uurimisvõimalustest. Tekst lähtub tänapäeva kriitikateoreetilisest kogemusest, resoneerides eriti kultuurisemiootilise (Tartu-Moskva koolkonna) ja hermeneutilise lähenemisviisiga, kuid püüab samas intensiivselt arendada algupärast arutlust, olles ühtlasi autori tunnetusteoreetilise arengutee kokkuvõtteks. Teos on mõeldud teoreetiliseks abivahendiks nii kõrgkoolide kirjandus- ja kriitikakursustele kui ka kõigile kirjandusõpetajatele ning kirjanduse ja kriitika süvahuvilistele.