Kui sõjamüra oli vaibunud

Eesti laste mälestused põgenemisest terrorihirmus ja kaoses Eestist ning teekonnast Teise maailmasõja järgse Saksamaa põgenikelaagritesse ja sealt edasi laiali Uude Maailma. Elu Geislingeni põgenikelaagris meenutavad 33 toonast last, kellest vanim oli sündinud 1935. aastal ja noorimad juba Saksamaal. Kokku veetis Geislingenis viis aastat oma elust umbes tuhat eesti last, imikutest teismelisteni. Kolmkümmend kolm meenutust raamatukaante vahel, samuti vahetekstides toodud faktid ja meilitsitaadid maalivad Geislingeni põgenikelaagrist pildi kui miniatuursest Eesti Vabariigist, millel puudub vaid oma sõltumatu majanduselu ning riigikaitse. See paik oli tervelt viis aastat eesti keele- ja kultuurisaar Saksamaal. Enamik hiljem koos vanematega uuele päriskodumaale rännanud lapsi ei meenuta põgenikelaagrit mitte kui maapealset hädaorgu, vaid kui nende ainsat Eestit. Paljud võtsid sealt kaasa ka tugeval alusel eesti identiteedi kogu eluks. (Mara Maret Aronovich, „Looming“ nr 5, 2010). „Erakordne kogumik lugusid Teise maailmasõja üle elanud väikeriigi lastelt“ Dr Paul Valent psühhiaater ja Austraalaasia Traumaatilise Stressi Teaduskeskuse endine president „Oluline panus sõja üle elanud laste uurimisvaldkonda, mis jääb sageli suurema tähelepanuta.“ Dr Martin Parsons Readingi Ülikooli Evakueeritute ja Sõja-laste Uuringukeskuse juht