Kullakaevurite töö on raske amet. Loodad parimat ning rügad nii, et veri ninast väljas. Pole aega puhata ega ninagi pühkida, sest mis siis saab, kui sinu lühikesel puhkehetkel keegi teine omale just sinu kaevatud august kollaselt kiiskava kullakamaka kätte saab. Hetkekski ei tohi tähelepanu ära kaotada. Hetkekski ei tohi end lõdvaks lasta. Kaevad nii kaua, kuni oled oma kalli kullakoorma kätte saanud. Selline on siis nende elu, kes tõesti väärtmetalli maa seest leida püüavad. Ja andke nüüd, kallid feministid, mulle andeks, aga üldjuhul on sellise raske töö tegijad ikka täiselujõus mehed. Mehed, kes tahavad rikkust ja omale paremat elu. Omale ja oma perele. Omaette klass on naissoost kullakaevurid, kelle puhul „kulla“ kättesaamine on vaid aja küsimus. Kaarti neil vaja pole, kuulujuttudest piisab. Eks neil ole ka vaja hinge sees hoida, eelmistest suhetest lapsi karjatada ja kasvatada ning kõige kiirem ja kindlam viis on omale üks lihtsameelne ja edukas mees leida. Mees, kes ei ole kooner oma raske tööga teenitud raha kulutama oma kallimale, tema võimalikele lastele ja kingitustele. Võibolla saab loodetud kullale lisaks ka teemandiga kihlasõrmuse, mis juba suurematele varakambritele ukse avab. Ja siis pole muud, kui pulmi planeerima hakata, kulukaid ja kadedust tekitavaid. Nii lihtne see ongi, samm sammu haaval ikka varanduse suunas.