Kuni ma veel hingan

See on aus ja valus autobiograafiline lugu noorest naisest, kes kooli ajal sattus amfetamiinisõltuvusse. Raamat räägib vaimsest kokkuvarisemisest, valedest, kaotatud sõpradest ja hetkest, mil elu jäi seisma haigla seinte vahel. 21aastase Annika Rehemaa esimene raamat „Kuni ma veel hingan“ sündis soovist rääkida päriselt sellest, millest sageli vaikitakse: kuidas sõltuvus inimese tasapisi murrab, viib eemale iseendast ja lähedastest. See ei ole lihtsalt lugu langusest. See on lugu inimesest, kes õpib uuesti elama. Noore autori eesmärk ei ole ainult jutustada oma lugu, vaid anda hääl neile, kes tunnevad end üksi ja katki ning kes otsivad isegi kõige süngemast kohast tagasi teed elu juurde. "Selle raamatu kirjutamine võttis aega kaks aastat," ütleb autor. "Kaks aastat mõtlemist, meenutamist, uuesti läbielamist. Oli päevi, kus ma kirjutasin mitu lehekülge järjest, ja oli nädalaid, kus ma ei suutnud ühtegi lauset kirja panna. Mõned peatükid sündisid ühe hingetõmbega, teised jäid nädalateks venima mitte sellepärast, et mul poleks olnud midagi öelda, vaid sellepärast, et öelda oli liiga valus."