Liblikad sahistasid tema ümber tiivapilvena ja leidsid siis maandumiskoha. Nad maandusid igale poole. Riietele, kätele, ninale, kõrvadele, huultele, juustele, üle kogu poisi. Niipea, kui nad leidsid endale koha, panid nad tiivad kokku ja jäid täiesti liikumatuks.
Jonas oli pooleaastane, kui ta alasti ja verisena metsast leiti. Poisi kasuvanemad tajusid peatselt, et selles lapses peitub midagi erilist – tal oli hämmastav side liblikatega. Täiskasvanuna asub Jonas uurima oma salapärast päritolu. Miks vanemad ta nii jõhkral moel hülgasid? Milline üleloomulik võime on temas peidus?
Mineviku varje hajutada püüdes kohtub Jonas eduka ja elujõulise Nellyga, kellega neil on rohkem ühist, kui nad esialgu aimatagi oskavad. Selgub, et Jonase eriskummaline lugu on osa suurest õõvastavast salaplaanist, mis kisub noored eluohtlikku seiklusesse.
„Liblikapoiss“ on kaasakiskuv põnevik inimteadvuse piiridest, mille vahele mahuvad nii taevas kui ka põrgu. Loo läbivaks sümboliks on rändliblikad, kelle müstiline muundumisvõime peegeldab ka inimese loomuomast soovi jõuda oma põlvenemise lätetele. Kuidas suudavad liblikad leida tee tagasi koju – kohta, kus nad iial varem olnud pole, sinna, kus koorusid nukust nende eellased?
Rootsi kirjaniku Peter Stjernströmi neljas romaan on õudussugemetega fantaasia teaduslikest eksperimentidest, tugevusest ja nõrkusest, üksildusest ja sõprusest, mis pakub ootamatu vaatenurga inimese igavesest pürgimisest surematuse poole.
