Georg Büchner jõudis oma lühikese elu jooksul lõpetada vaid revolutsiooniteemalise draama „Dantoni surm“ ja komöödia „Leonce ja Lena“ ning temast jäid maha veel ka näidendi „Woyzeck“ ja jutustuse „Lenz“ fragmendid. Ometi on ta XIX sajandi saksa kirjanduse üks kõige silmapaistvamaid ja lavastatumaid autoreid, kes tõlkija Mati Sirkeli sõnul „edestas ligi sajandi võrra oma aega ja on täiel määral elus ning aktuaalne praegugi“.
Raamat toob eesti lugejani viimased seni tõlkimata palad Büchneri loomingust. Lustmäng „Leonce ja Lena“ on satiiriline grotesk Popo kääbuskuningriigi igavlevast printsist, kes peab isa lõbustuseks abielluma Pipi kuningriigi printsessiga. Prints põgeneb saatjaga piiri taha, aga nagu Büchneri puhul ikka, hakkavad olud mängima üle tegelaste peade ning joviaalse sõnamängu saatel sõlmuvad ka saatused. Näidendit saadab mässukiri „Hesseni sõnumitooja“, kus Büchner seab vastamisi külma aruande, milleks Hesseni valitsejad lihtrahvalt kogutavat maksu kasutavad, ja kirgliku kihutuskõne Saksa kääbusriikide õukondade vastu.