1932. aasta Los Angelese olümpiamängudest on eesti keelses trükisõnas seni vähe juttu olnud. Nüüd ilmub raamat mängudest, mis leidsid aset 90 aastat tagasi. Ühtlasi jätkub sellega kahe maailmasõja vahel toimunud olümpiamängude raamatute sari. Los Angelese olümpia toimus erilisel ajal, mil maailm vaevles üldises majanduskriisis. See vajutas oma pitseri ka olümpiamängudele. Eesti oli esindatud vaid kahe Ameerikas elanud sportlasega ja esmakordselt pärast olümpialiikumisega ühinemist jäi Eesti suvemängudel medalita. Aga põnevust ja erakordsust oli ka nendel mängudel ohtralt. See, et naiste 100 m jooksus kulla võitnud poolatar Stanisława Walasiewicz oli tegelikult mees, selgus 48 aastat hiljem, kui ta Clevelandis relvastatud röövi käigus surnuks tulistati. Los Angelese olümpiaujulas võidutsenud jaapanlaste edu nimetati Tsushima merelahingu kõrval Jaapani teiseks suureks merevõiduks. Tribüünil haigestunud Hollandi naisujuja Maria Johanna Philipsen-Braun kahtlustas tema vastu suunatud telepaatilist rünnakut. Ja et naiste 100 m seliliujumise võitjat ameeriklannat Eleanor Holmi püüti vägisi eestlannaks pidada. Või miks Argentiina sprinter Samuel Giacosaga nõudis kaasmaalastest poksi raskekaalu võidumehe Alberto Lovelli arreteerimist. Saab lugeda, et olümpiavande andnud vehkleja George Calnan hukkus juba järgmise aasta 4. aprillil New Jerseys toimunud tsepeliiniõnnetuses. Samuti leiate vastuse küsimusele, millisel alal vormistas ameeriklane Raymond Bass 6,7 sekundiga 20. sajandi kiireima olümpiavõidu. Või miks on BBC nimetanud Dhyan Chand Baisi maahoki Muhammad Aliks. Ja kuidas algas maailma 20. sajandi parimaks vehklejaks nimetatud ungarlase Aladar Gerevich olümpiakarjäär, mis lõppes viimase medalivõiduga 1960 Roomas.