Mul on kahju inimestest, kes tulevad nädalaks Balile, veedavad päevi hotellis kirjude kokteilide taga ja tormavad higistena läbi turismimagnetite. See ei ole päris Bali – mitte see, millest mina teile kirjutan. Bali jaoks tuleb võtta aega. Õigesti tunnetatuna on Balil olemine justkui see aeg päevast, mille veedad mediteerides. Puhastav, rahustav, kirgastav… Minu Bali on maagiline kultuur iidsete tseremooniate ja rituaalidega, rollerisõidud palmisalude vahel, kodu jagamine troopilise faunaga ja elustiil, mis toetab meie kui biohäkkerite pikaealisuse püüdlusi nii oma tempo, toidu, looduse kui vaimsusega. Kõik pole aga lõpuni zen, isegi Balil mitte. Saan eluohtliku allergilise reaktsiooni, eksin esimest korda elus rollerit juhtides ära, kohtan peopesasuuruseid ämblikke, söön pesukausist mineraalvee ja seasüdame suppi, võitlen niiskushallitusega, näen, kuidas kohalikud transis väänlema hakkavad, endal silmad pahupidi, ja leian end kose all röökimast.