Minu Kambodža

Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Mõistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse üksluisest mugavustsoonist pea ees vette hüpata. Tegime elu- ja teekaaslasega kümmekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest töökohtadest ja osalusest kasumlikus äris, mahutasime vara seljakottidesse ning sõitsime Kambodžasse. Nägime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega ümbritsetud palmisaari, järvedel-jõgedel ujuvaid külasid ning mägidžunglites metsavaime kummardavaid vähemushõime. Käisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud. Muutusime hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides või üürikodu olmega maadeldes pooleldi kohalikuks. Õpetasime kloostrikoolis inglise keelt ning otsisime khmeeride jälgi praegusest Vietnamist. Nägime uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatust, edasipüüdlikkust ja leplikkust. Nii muutiski see maa pöördumatult meie vaatenurka elule.