Päikesetuba maja tagaosas on täpselt selline, nagu ma mäletan. Ma ei saa maitsta omatehtud limonaadi või tunda kaeraküpsiste lõhna, mõtlemata kodule, Martino Bay ilusatele kaljudele, ja ma tunnen, et olen teretulnud. Kuid kõik mõtted õnnelikust taaskohtumisest perekonnaga hävinevad, kui näen seda meest...
Ta on sama ilus, nagu ma mäletan: laiad õlad, läbitungivad sinised silmad, kõrvetatud karamelli karva juuksed.
See on mees, kes kunagi tähendas mulle tervet maailma. Põhjus, miks ma üksteist aastat tagasi põgenesin. Ma ei rääkinud kellelegi, millise kohutava vea ma tollel õhtul tegin. Meie saladusest. Siiamaani painavad mind kaljujalamil raksuvad lained, veri...
Aga mida ta teeb mu õe majas?
Ja siis ma näen õde. Oma nooremat õde. Ta naeratab, ta kallutab kätt, et ma näeksin sõrmust. Ja mehe käsivars libiseb ümber ta piha, tõmbab ta endale lähemale...