Minu Šotimaa

„Noh, kas seal on siis parem elada?“ Parem on suhteline mõiste. Kes mida otsib. „Mis sul siin Eestis puudu oli?“ Mitte mis, vaid kes. Mina ise olin oma elust puudu. „Kas nüüd on siis unistuste elu?“ Sarnastele küsimustele olen pärast Šotimaale kolimist pidanud korduvalt vastama. Minu unistus täiskohaga kirjaniku elust on mõne jaoks liiga hull, teisi paneb see õlgu kehitama. Muidugi on vahel olnud raske. Väga raske. Kultuurilised erinevused ilmnevad kohtades, mille peale ei oska tullagi. Asju, mida ma isegi ei tea, et ma ei tea, ilmub päevavalgele ka kuus aastat pärast kolimist. Muidugi on mulle nende aastate jooksul osaks saanud ka palju imetlust ja tunnustust, olgu siis loovuse ja kirjutamise koolitajana või TEDxi kõnelejana. Muidugi on mulle jagatud manitsusi mitte uhkeks minna ega täiuslikkust taga ajada. See täiuslikkus aga mind Šotimaale tõigi. Täiuslik elu on nagu südame EKG, pidevate muutuste ja vastandite kombinatsioon. Otsides Šotimaa tõelist olemust nii selle paikades, ajaloos, sündmustes kui ka inimestes, olen lähemale jõudnud ka endale.