Frederike käes on vana kiri, mille ta kirjutas põhikooli lõpus Aimarile. Paberist on tunda aja hõngu. Kes enam niiviisi kirju saadab? Vaid vanemad inimesed ehk. Naeratus tekib noore naise suunurkadesse. Ilusasti kokku volditud paberile on kirjutatud väga püüdliku käekirjaga. Sõnadest on kokku seatud sügav armastuskiri. Seda tasa avades ja enesele ette lugedes tunneb Frederike uuesti toonase hetke lumma. Armumine oli korraga õudne ja ilus, magusalt valus, jonnakas ning naerma ajav. Kirja kirjutades teadis Frederike täiesti kindlalt, kes on tema „kullateraga inime".
Romaan räägib armumisest ja armastusest, noore neiu arengust läbi gümnaasiumi- ja ülikooliaja kuni armastuse mõistmiseni pere, sõprade ja iseenda tundmaõppimise kaudu. Frederike elu tundub korraga nii lihtne kui ka keeruline. Ebakindlus ja enesekindlus põimuvad ning jäävad mõnikord teistele mõistmatuks. Armastus polegi kerge, kuid on tõeline kingitus inimhingele."