Loodus pole 21. sajandi alguses mitte üksnes keskkonnakaitse, vaid ka religiooni teema. Suhestumine loodusega sünnib tihtipeale selle hoidmise nõuetest, aga ka tänapäeva inimese vaimsetest ja emotsionaalsetest vajadustest. Eestlasi on peetud üldistatult loodususku rahvaks. Vähe on sealjuures mõeldud, kus asuvad selle loodususu lätted ja mis neid toidab. Milles see omapärane loodususk väljendub? Kust me võime seda üldse leida? Kuidas see toimib? Loodus oma eri väljendusvormides on uskuja jaoks elav ja kõnelev olem, kaaslane, abistaja, lohutaja, tervendaja. Loodususk saab ilmsiks eelkõige mitmekesiselt erilistes paikades, kuhu ikka ja jälle tagasi minnakse. Mis muudab ühe paiga mõjuvaks ja oluliseks? Mida see paik räägib? Kõigile neile küsimustele pakuvad vastuseid „Mitut usku Eesti“ looduseteemalise numbri artiklid, mille teemaks on – Eesti looduslike pühapaikade tüpoloogia; – rituaalmaastikud kolmes vaimses keskuses; – isiklikud looduslikud pühapaigad; – Mauri põliskodude küla; – maausu loodusdiskursus; – indiaanilaagrid Eestis; – hingeloomad; – šamaanitrummi kasutus ja tähendus Eestis.