Ajalooline kriminaalromaan „Mõisa köis“ koosneb kolmest seotud lühiromaanist, mida ühendab Juhan Liivi tegelaskuju. On aasta 1894, Juhan Liiv on vabanenud Tartu närvikliinikust ja sõidab lodjal Alatskivile tervist kosutama. Tema hing on muserdatud, ta teab, et ta jääb vaimuhaigeks, Eestis toimub ränk venestamine, ärkamisaja lootused on hääbumas. Alatskivil on aga talumees Madjus leidnud rahapaja ja sellest alguse saanud sündmused viivad mõrvani. Liivi haiglaselt kahtlustav meel ja võime märgata pealtnäha tähtsusetuid detaile aitavad tal leida õige mõrtsuka. Lühiromaanis „Für Elise“ jahib Liiv mõrtsukat koos imekauni Alatskivi mõisapreili Eufrosinega ja peab samal ajal baltisaksa aadlimeestele tõestama, et ka eestlaste seast võib võrsuda suur poeet. Kolmandas jutus satub Liiv veel Simovardi veskile, kus tal tuleb lahendada peaaegu võimatuna näiv suletud ruumi mõistatus. „Minule on koolmeistrid teistsuguse hinguse sisse puhunud. Missugune mehine vaim silmis, missugune elujulgus ja kuldselge lootuslik Eesti süda nendel oli! Kui mina koolipingis õppisin, ei kiitnud keegi keisreid, aga nüüd on kõik ilm hapu ja elu ise puhas jumala asjata ajaraisk. Mis on saanud sellest laulust, mida me noorest peast laulsime? Koidula on surnud, Jakobson on surnud, Hurt elab Peterburis ja „Postimees“ ülistab Vene keisrit. Öökuubne on me aeg! Päris priiusest ei kõnele keegi, meie nooruspõlve laul on maha maetatud ja selle haud on okkalisi vitsasid täis kasvanud. Suikumine, igal pool aina suikumine.“ Juhan Liiv tuleb tagasi romaanis „Kadunud koolja mõistatus“.