„Mõnikord juhtub mõndagi” on mu kahekümne neljas ja tõenäoliselt viimane raamat. Enam kui poole sajandi pikkuse kirjandusliku tegevuse lõpul riiuleid koristades jäid need lood mulle pihku. Osa neist on kunagi ajakirjanduses ilmunud, mõned on välja pudenenud valikusõelast, teisi pole kunagi avaldamiseks pakutudki. Siit on puudu üht-teist, mida enam ise avaldamisvalmiks ei pea ja ka paar mu parimat lühiproosapala, mis aegade tuules on kaotsi läinud. Et siinsetega sama ei juhtuks, koondasin need ühiste kaante vahele. See pole kavakindlalt komponeeritud kogu, vaid läbilõige mitme aastakümne tegevusest. Siiski ühendab neid teatav mõtteline telg, mida lugeja kindlasti märkab. Aga eelkõige on need lihtsalt oma aja lapsed.