Mul paluti tutvustada paari sõnaga oma uut teost ja nagu alati, on neid paari sõna raske leida. Võiksin öelda, et tegu on novellikoguga, et lugusid on kokku seitse ja nad kõik algavad mina-vormis, aga ma ei näe seda niimoodi. Minu jaoks ei ole need lood ja veel vähem tegelaskujud, need on inimesed. Päris inimesed.
Sõna „inimesed“ esineb tekstis palju. Selles raamatus, mis ei räägi muust kui üksildusest, on palju „inimesi“. Ludmilla, Paul, Jean ja teised, kel pole nime. Nad ütlevad lihtsalt „mina“. Peaaegu kõik nad kõnelevad öisel ajal ja sellisel eluhetkel, mil nad ei tee enam, just nimelt, kuigi hästi vahet ööl ja päeval.
Nad jutustavad oma lugu, et selgemini näha, nad puistavad südant, nende turvised mõranevad. Kõik ei saa sellega hakkama, aga mind liigutas juba see, kui nägin, kuidas nad üritavad. Keeruline on rääkida omaenda tegelastest, tunnistada, et nad liigutavad sind, aga ma kordan: minu jaoks pole nad tegelaskujud, nad on päris inimesed ja täna usaldan ma nad teie kätesse.
A.G.