Rein kirjutas kummalegi solistile loo Ernst Enno tekstidele, mulle „Need ei vaata tagasi“ ja Urmasele „Nii vaikseks kõik on jäänud“. Kummalisel kombel meeldis Urmasele mulle kirjutatu ja vastupidi. Rääkisime Reinule, et mis oleks, kui vahetaks ära, aga vastus oli kategooriline EI! „Kirjutasin just vaid teid kumbagi eraldi silmas pidades ja nii jääb!“ Sellega oli sel teemal jutt otsas.
Mikk oli minu jaoks trummimehe etalon – raudse tempoga, hea löögiga, loominguline ja super mängutehnikaga. Tundsin, et kui saame Miku nõusse, olen millelegi väga heale lähedal... Ja Mikk nõustus. Nüüd jäi vaid üks kurb protsess läbi teha – senisele trummimehele koht üles öelda... Üks valusamaid hetki mu elus. Valus oli! Nii saigi kokku VITAMIINI bänd. Loomulikult mitte kohe selle nime all, aga sai kokku just sellisena ja sellises koosseisus, nagu rahvas seda esimest ja õiget Vitamiini teab.
Grapsi tohutu energia nakatas ka meid, pillimehi laval, ja ütleks, et olime kõik nagu transis ilma mingi alko või muu aineta. Minul ei läinud esimesest kuni viimaseni ühtki kontserti mööda, kus ma poleks põlve maha saanud. See oli puhas ekstaas! Kummaline, aga ma ei olnud Gunnari laulude suur fänn, kuigi kasutasin mõnda neist ka oma repertuaaris. Kuid kontserdil oli mu lemmikuks „Sügisõhtu bluus“ – iseasi on lugu kuulata, kuid teine asi seda ise mängida – ei möödunud kontserti, mil mul poleks selle loo ajal kananahk ihule tulnud.
Juss Haasma selle 36 aastat eetrikeelu all olnud „SEIN ON EES“ leidis ja teenitult kuulsaks laulis, mille eest Jussile sügav kummardus. Tegelikult hakkasin miskit vandenõu juba varem aimama, sest Osolin helistas ja päris. Mõtlesin, et millest selline ootamatu huvi... Ei läinudki palju aega mööda, kui tõde selgus, kuid tõi kaasa ka väikese arusaamatuse: Juss laulis refrääni: „Sein on ees – kas näed sa?“, kuigi olema peab „kas mööda saab?“ See muudatus asetab laulu mõtte hoopis teise konteksti.
