Saksa kirjaniku ja filosoofi Friedrich Nietzsche (1844-1900) kuulsus saabus alles koos ta hullumeelsusega. Enne seda elas ta Itaalias Torinos viletsates katusekambrites, kandis katkisi saapaid, sõi ebaregulaarselt ja pidi arvestama iga liiriga. Niisuguses keskkonnas ründaski teda algav vaimuhaigus. See oli Nietzsche vana sõber ja ülikoolikolleeg teoloog Franz Overbeck, kes teda 1889. a talvel külastas ja dionüüsoslikke orgiaid pidava Nietzsche Baselis asuvasse vaimuhaiglasse meelitas, mida juhatas sarkastiline doktor Ludwig Wille, kes diagnoosis patsiendil progresseeruva paralüüsi ja selle põhjuseks süüfilise.
Romaan "Nietzsche viimne unenägu" keskendubki sellele lühikesele perioodile kuulsa filosoofi elust, vaimuhaigla õhkkonnale ja selle külalistele, kelle hulgast tõuseb esile naisõiguslane Helene von Druskowitz. Nietzsche pääseb hullurõivaist tänu oma fanaatilisele austajale Paul J. Möbiusele ning põgeneb Baselist koos oma õpilase Ludwig von Scheffleriga.