“Olev Subbi: Maastikud aegade lõpust” asetab Subbi loomingu uude valgusesse, kõrvutades seda nüüdisaegsete rahvusvaheliste kunstnike töödega, mõtisklustega meie suhtest loodusega, mis ristuvad tema huviga ökoloogia ja sotsiaalia vaheliste seoste vastu. Subbi ajalookäsitlus on mittelineaarne — tema maalid on aknad paralleelilmadesse, mis ei kuulu ei olevikku, minevikku ega tulevikku. Nüüdiskunstnikud on välja valitud Subbi töödes leiduvate teemade sidumisel päevakorraliste sotsiaalsete probleemidega. Näitus kutsub üles lakkamatule ümbermõtestamisele ja ühendab omavahel maailma eri paigust pärit mittelineaarsed lülid. Olgugi et Subbi elas kõledas sõjajärgses Eestis, õpetab ta ellu jääma avastades ilu kõikjalt enda ümber. Tema kunstifilosoofia keskmes on konstruktiivne idee ehitada elujaatavuse pinnalt. Maastikust saab lootuse, mälu, mäletamise paik ja koht, kus ehitada tulevikku.
Raamatus astuvad Olev Subbi teostega dialoogi järgnevate kunstnike teosed: Larry Achiampong, María Dalberg, Nona Inescu, Ad Minoliti, Juana Subercaseaux, Maya Watanabe, ja Nazim Ünal Yilmaz. Esseed on kirjutanud Jurriaan Benschop, Inga Lāce, ning Borbála Soós.