Merede elu uurimine Eestis sai alguse mitte käikudest Läänemerele, vaid baltisaksa maadeavastajate Adam Johann von Krusensterni ja Otto von Kotzebue ümbermaailmareisidest 19. sajandi algupoolel. Ent mereväe purjelaev ei olnud teaduslaev ja loodusuurija elu pardal ei olnud üks pikk seiklus. Põhja-Liivimaa Dorpati meditsiinidoktor Johann Eschscholtz ühines Eestimaa sadamalinnast Revalist keiserlikus laevastikus teeninud Kotzebue mõlema avastusretkega Vaiksele ookeanile. Unustatud vaatluspäevik tõestab, et esimese siitkandi loodusuurijana valmistas ta endale käepärastest vahenditest hõljumivõrgu ja asus avaookeani pisiasukaid uurima. Ja seda ajal, mil zooloogia alles kujunes iseseisvaks teaduseks ning okeanograafiat veel ei olnud. Härra doktor avastas imetlusväärsete võimetega kaugrändurid linnutiivul liugleva süvaveeussi, tõelise ookeaniputuka, kes ei lähe kunagi maale, kalade omadustega teo, hoovustes ujuva kilpkonna ridli. Autor tegi Eschscholtzi poolt kirjeldatud liikidega tutvust Californias ja Alaskal. Raamatule lisavad väärtust doktori ja tema reisikaaslaste tänaseks väga haruldased zooloogilised joonised. Vahepealsel kahesajal aastal on rahvad kohelnud ookeani armutult. Oliivridli on küll kaitse all, aga sureb hulpivates kalavõrkudes ja kilekõhutäiest. Liuskurlane on ringhoovuste plasträmpsu omaks võtnud. Tuleviku eluvaeses ookeanis võivad õilmitseda meduusid ja sarnased hõljumiloomad, kelle seltsid Eschscholtz moodustas.