Venemaa umbes kahekümne aasta pärast. Taastatud on monarhia, seisused, opritšnina ja ihunuhtlus; eraldatud end Euroopast ja Kesk-Aasiast Suure Vene Müüriga; välispassid on Punasel väljakul rituaalselt ära põletatud. Ainsaiks tuluallikaiks on gaas ja Hiina transiidilt mati võtmine.
Raamatu tegevustik hõlmab ühe päeva tähtsa opritšniku Andrei Danilovitš Komjaga elust, mis algab raske pohmelliga ja lõpeb umbjoobes. Ühe tööpäeva, millesse mahub ringisõitmist Hiinas tehtud punases mersus koerapeaga kapotil ja luuaga pagasiluugil, riigivaenlaste poomist nende koduväravas, jagelemist Kaug-Ida tolliga ja meelehead altkäemaksuandjatelt, kultuuritsensuuri, Valitsejanna delikaatsete ülesannete täitmist, narkouima ja homoseksuaalset grupiseksi ülemuse saunas…
Tänapäeva Venemaa ühe väljapaistvaima kirjaniku Vladimir Sorokini (sünd 1955) jutustus või lühiromaan „Opritšniku päev” ilmus esmatrükis 2006. aastal Moskvas. Praeguseks on see ilmunud veel tosinas keeles. Autori sõnul on raamatus toodu täiesti võimalik tulevik, sest Venemaa ei ole kunagi olnud kodanikuühiskond, vaid seal on alati olnud ja on ka tänapäeval eraldi riik ja selle alamad. Riik – see on omaette masinavärk, iidol, mille poole tuleb palvetada ja mille käsul end ohverdada.
Laiema lugejaskonna ette jõudis Sorokin 1990. aastate alul. Peaaegu et algusest peale on teda saatnud skandaalid ja skandaalikesed, meedia tähelepanu, mitmesugused süüdistused – küll liigse nilbuse, küll sadismi või veel millegi pärast tema loomingus. Teda on kutsutud tänapäevaseks, postmodernistlikuks markii de Sade’iks. Üks Venemaa tollaseid noorteorganisatsioone, nüüdsete našistide eelkäijaid, „Koosminejad” (Идущие вместе) korraldas isegi Sorokini raamatute avalikke põletamisi ja kaebas kirjaniku kohtusse nende väidetava pornograafilisuse pärast.