Paabulindude saar Potsdami lähistel Haveli jões, Preisimaa kuningate puhkekoht, muudeti 19. sajandil Lenné ja Schinkeli juhendamisel õueaednik Fintelmanni poolt kunstlikuks paradiisiks. Seal olid kängurud ja üks lõvi, palmid ja jumalapuud, üks Lõunamere-saarlane, üks hiiglane, kääbused ja mooramaamees.
Thomas Hettche laseb sellel unustatud maailmal elustuda, seades loo keskpunkti väikesekasvulise Marie, kes ajalooürikute kohaselt oli Paabulindude saare lossipreili. Romaani varjatumaks hoovuseks on arusaamad ilust ja inetusest – nii inimestes kui ka looduses, meie igatsustest eksootika järele, mõtisklus inimese väärikaks jäämise võimalusest aja muutlikkuse kiuste – ja traagiline armastus.