Päevad

Juba lapsena tajub Taha Husain oma erinevust vendadest ja saab aru, et võrreldes nendega puudub tal midagi - silma-nägemine. Ta püüab oma nägemismeelt korvata, arendades kuulmist; kirjeldab seda, kuidas jälgis teraselt maja hääli ning vanemate inimeste jutte. Esimeses osas jutustab ta oma lapsepõlvest külas ja käimisest külakoolis, kus põhiline õpetus piirdus Koraani pähe-õppimisega. Teises osas kirjeldab autor liigutavalt ja kaasa-kiskuvalt, kuidas ta 13-aastase pimeda poisina tuleb Kairosse ja alustab õpinguid al-Azharis, olles tüliks oma vanemale vennale, kes teda mitu korda päevas loengutele peab viima ning hoolitsema toidu ja eluaseme eest. Ta kirjeldab venna sõpru ja nende tegemisi, annab edasi muljeid õpingutest ja õpetajatest al-Azharis, mis sajandeid on olnud araabiakeelse islamimaailma juhtiv õppeasutus.