Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik.
Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib täielikku
vabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on näiteks
romaanid „Hanumani
teekond Lollandile” (2012), „Harbini ööliblikad” (2014) ja „Isevärki
kalmistu asukad” (2019).
Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neid
külgi, mis seni on kippunud varju jääma: ta on väljapeetud stiiliga
novellikirjanik ja sügavalt mõtlev esseist.
Andrei Ivanovi lühiproosa kõneleb tundlikest rännakutest Taani ja Saksamaale,
Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahekõnet tänapäeva
maailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, László
Krasznahorkai, Péter Nádas) ning on täis elegantseid mõttearendusi ja
sähvatusi.