Marjane Satrapi pajatab oma elust Iraanis alates kümnendast eluaastast, mil toimus 1979. aasta islamirevolutsioon. Marjane vanemad, eriti vabamõtlejast ema, istutavad tüdrukusse tugeva usu vabadusse ja võrdõiguslikkusse. Tüdruku isepäisus, mis annab vanemaile põhjust tunda nii uhkust kui hirmu, sunnib nad saatma tütre haridust omandama Viini, väljapoole usupoliitilist haardeulatust, kus Marjane teeb tutvust Euroopa ning ilmaliku vabadusega. Pärast õnnetute valikute ja juhuste jada sõna otseses mõttes tänavale sattunud, otsustab Marjane naasta kodumaale Iraani. Uimastite, pidutsemise ja pealiskaudsete suhetega harjunud Marjane peab nüüd siduma pähe räti ning kohanema fundamentalismist juhinduva, soolistel alustel lõhestatud ühiskonnaga. Särtsaka vanaema eeskujust julgust saanud Satrapi õpib elama oma kodumaa peaaegu sürrealistlike kitsenduste raames ning kompab tänavail ja klassitubades jõuga kehtestatud moraalsuse piire.