Pühakirjast alkeemiani

Gershom Scholem (1897–1982) oli 20. sajandi silmapaistvaim judaismi ja juudi müstika uurija. Tema teoste põhiosa moodustavad arvukad artiklid ja mitmed monograafilised uurimused, mida on tõlgitud erinevatesse keeltesse. Paljuski tänu temale nihkus paigast traditsiooniline ajalooline vaatenurk kabalale ja alkeemiale ning sai võimalikuks juudi kultuuriloo konfliktsete ja reaktsiooniliste isiksuste teaduslik käsitlemine. Käesolev valimik Scholemi tekstidest jaotub kolme ossa: “Judaismist”, “Müstikast” ja “Maailmavaatest”. Neist esimeses leiavad käsitlemist ilmutuse ja traditsiooni, vagaduse ja messiaanliku idee teemad. Teine osa on pühendatud kabala ja alkeemia vahekordadele, Toora tähendusele juudi müstikas, värvidele ja nende sümboolikale ning viib lugeja sissejuhatusega sabatiaanlusesse kolmanda osa juurde, milles asub pikem käsitlus nihilismist kui religioossest fenomenist ning kaks elu- ja kirjandusloolist kirjutist. Esimene neist on pühendatud kirjandusteadlasele ja heale sõbrale Walter Benjaminile, teine, “Š. J. Agnon – viimane heebrea klassik?”, annab ülevaate heebrea keele kui religioosse keele muutumisest kaasaegseks kirjanduskeeleks. Kogumikule on põhjaliku järelsõna kirjutanud Kalle Kasemaa. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.