Pusle

Meie luules valitseb tülgastav stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud tatikraed rüvetavad poeesia altarit. Üks nilbe luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Küündimatusel ei näi lõppu olevat, „Loomingus“ laamendavad maaemad, maaisad ja muu sarnane piinlik trään. Jälkus. Tühikargamine. Soometslus. Lõputu õud. Margo Vaino on eesti luule kuldajastu monument, koos Rooste, Ojaranna, Sauteri ja fs-ga hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone. Margo Vaino: „Minu kuues luulekogu „Pusle“ on nii hea, et näiteid polegi võimalik tuua. Terve see kogu ongi näide kõige paremast kodumaisest luulest. Värisege kui tahate, kuid ka see ei päästa. Lugedes selle läbi mõistavad paljud, et nad polegi veel elanud. Aga nüüd on juba hilja, sest kogu võhm on kulunud oma rahva ja riigi reetmisele. Mina ei ole üks neist, ma pole rott uppuval põgenikelaeval. Mina olen Margo Vaino, Poeet suure algustähega.“ :)(: ESIVANEMATE VARANDUS nüüd ma tean mis on luuvalu nüüd ma tean mis on kõrge vererõhk nüüd ma tean kui enam joosta ei jõua suu viltu kõnnin staadioni kõrval ja vaatan jooksvaid lapsi endal jooksva vaatan soojale maale lendavaid libekeeli endal lendva nüüd ma tean mis on luuvalu nüüd ma tean kui tõuseb veel vaid vererõhk nüüd ma tean esivanemate valu millest ma lapsena aru ei saanud ja oma mamma voodi segi pöörasin kui ta lohistas end südamerohtu võtma ma ei saanud aru vanaisa astmarohukarbist ega vanaema liigestesalvist ei saanud aru miks inimesed valus oigavad *** nüüd ma saan kogu selle varanduse enda kätte 5.09.2016 Teose väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital