XX sajandi Euroopa kirjanduse ühe omanäolisema klassiku Fernando Pessoa (1888-1935) “Rahutuse raamat” ei näinud tema eluajal üldse ilmavalgust, vaid on pandud kokku salapärase kirjaniku mahajäänud paberitest. Pärast ilmumist on sellest aga saanud kultusraamat, mida võib siiani avada pea suvaliselt leheküljelt, nii et selle lausete ebaharilik ilu põlvist nõrgaks võtab.
Fernando Pessoa sisemaastikest võrsuv kaleidoskoop avaldub sellise harvaesineva jõuga, milles enesepettuse kihid lahustuvad kui kevadine jää. “Rahutuse raamat” on kui toost elule — lõikavalt vahe ja metafüüsiline teekond reaalsusesse, mis tiivustab lugejat avastama oma isiklikku Rua dos Douradorest, meie igapäevast, paradoksidest tulvil absurdiuniversumit. Raamat aeglaseks mekkimiseks, kohaoluharjutuste kõrgpilotaaž.
— Renate Keerd, lavastaja
“Rahutuse raamat“ on unistus, mis tabab mingit silme ees pea võimatult virvendavat, ent väga tuumset elu kõrvalt vaatleja tõde. Pessoa mõtisklused rahutusest ja ängist, tähenduste laest ja põhjast annavad lugejale sügavalt ja emotsionaalselt puudutava sissevaate ühte üksildasse inimhinge ühes üksildases toas ühes üksildases Lissaboni linnas.