Marguerite Yourcenar (1903–1987) on XX sajandi prantsuse kirjanduse üks säravamaid klassikuid, kelle mitmekülgse ja erudeeritud loomingu humanistlik sõnum on aegumatu. Yourcenari loomingu fookuses on Euroopa kultuurilugu antiigist kaasajani, elu lõpukümnenditel laienes ta huvi ka Jaapani ja Hiina kultuurideni. Tänu maailmakuulsuse saavutanud loomingule valiti Marguerite Yourcenar 1980. aastal esimese naisena Prantsuse Akadeemia liikmeks.
Lühiromaanis „Silmapaistmatu inimene“ vaadeldakse XVII sajandi algupoolel Inglismaal, Põhja-Ameerikas ja Hollandis seigelnud „lihtsa“ inimese saatuse kaudu inimeseks olemise põhiküsimusi ning inimese ja looduse vahekorda, mille pärast autor südant valutas. Autor ise on seda romaani nimetanud oma vaimseks testamendiks.
Loo järg „Ilus hommik“ lõpetab teose humoristliku, helge noodiga. Raamatu saatesõnas ütleb tõlkija Merike Riives: „See on mõistujutt inimese kõige imelisemast võimest – kujutlusvõimest, mis aitab mõista teisi inimesi ja universumit ning olla kunstnik.“
