Viimasel ajal on märgata huvi tõusu ajalooliste piirdeaedade vastu, nende taastamisest ja ehitamisest on saanud omamoodi auasi. Vähem on aga räägitud sellest, milline oli tarade tähtsus endisaegse taluinimese argielus. Miks olid piirded just sellised nagu need olid? Kuidas kajastuvad aiad meie keeles ja meeles, mõttemustrites ja mälestustes?
Neile küsimustele vastust otsides püüab „Suur tararaamat“ heita pilgu valdavalt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse talupojamaailma, kuid vaadata ka seda, kuidas on aeg aedu muutnud ning millised piirded ümbritsevad meid tänapäeval. Loodetavasti aitab see hoida nii mõndki endisaegset tavatarkust ning innustab vanu ja uusi piirdeaedu värske pilguga vaatama.
