Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku mõisakooli lähedal mäekünkal, seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad ja veedavad oma rahulikke pensionipäevi kolm naishinge, kes on aastakümneid koolis töötanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna üksik, täiesti eluvõõras meespensionär, kes on eluaeg vaid linnas elanud ja raamatukogus töötanud ning kes end uhkustavalt boheemlaseks nimetab.