Aaliya Saleh elab üksinda Beiruti korteris, mis on tulvil raamatuid. Jumalata, isata, lahutatu ja lastetuna kujutab Aaliya endast perekonna „ülearust ripatsit”. Igal aastal tõlgib ta mõne oma lemmikraamatu araabia keelde ja paneb selle siis panipaika. Tema senisest kolmekümne seitsmest tõlkest pole mitte keegi kunagi ühtki lugenud. Kui Aaliya kuuleb, kuidas naarbrinaised, „kolm nõida”, tema halle juukseid kommenteerivad, värvib ta kogemata oma juuksed siniseks ...
Üksildase ja vaimuka peategelase abil viib Rabih Alameddine lugejad Liibanoni kodusõja aegsesse Beirutisse, aga ka rännakule maailmakirjanduse tippteoste tihedasse ja rikkalikku metsa, kus oleviku ja mineviku, kirjanduse ja elu omavaheline põimumine on korraga nii traagiline kui ka humoorikas. „Ülearune naine” ilmus 2013. aastal ja see on osutunud hinnatud teoseks paljudes riikides, võites Prantsusmaal Prix Femina 2016. ja California raamatuauhinna 2014. aastal.
„Kogu selle vaimustavalt originaalse teose üle kummub Beiruti taevas, millest paistev valgus on korraga koomiline ja traagiline, teadlikuna omaenese ajaloost ja mütoloogiast, valvab see inimese hapruse ja kirjasõna üle armastuse, teravmeelsuse, mõistmise ja harukordse tarkusega.“
Colm Tóibín
„Selle suurepärase romaani keskmes olev erakordne, olgugi et „ülearune“ naine on setitanud minu südamesse kihistuse elust, mida elatakse pahupidi – läbi elutarkuse, ilmutuse ja kahetsuse. See naine, kelle nimeks on Aaliya, kannab kogu oma nutikuse ja tagasihoidlikkusega imetabast vaimsust. Ta mõistab aega ja meeletusi ning ta on vaimustavalt koomiline.“
Rachel Kushner