Marcia Willettit on sageli võrreldud Rosamunde Pilcheriga, sest ka tema raamatutes on terve galerii eri vanuses tegelasi, kelle saatused põimuvad kunagiste sündmuste valguses. Inimsuhteid näidatakse kogu nende keerukuses, mitte ei püüta väga lihtsaid lahendusi leida. Sarnane on ka rahulik jutustamisstiil ning see, et tegevus leiab tavaliselt aset mõnes looduskaunis paigas.
“Unustatud naerus" saabub Louise Parry maalilisse Foxhole’i suvepuhkust veetma. Ta on käinud seal varemgi, ning võib väikest hotelli pidavat Brigid Fosterit juba oma sõbrannaks pidada. Seekord viibib Brigidi juures ka tema ema Frummie, üsna ekstsentriline vanaproua, kellel on nii mõndagi öelda mõlema naise elu kohta. Louise’il on raske üle saada oma minevikust, piinavad mälestused vaevavad ka Brigidit – ta ei suuda oma emale andestada, et ta lapsena hüljati.
Suve kulgedes saabuvad Foxhole’i siiski ka rõõmsamad ajad. Tekivad uued suhted, haavad paranevad ja vanad armuleegid süttivad uuesti.