Unikaalne

Päike tõuseb ja päike loojub. Mööduvad päevad, mööduvad nädalad. Ma tegelikult ei teagi kaua aega möödunud juba on. Tean kindlalt vaid seda, et mina olen siin olnud ja arvatavasti olen veel pikka aega. Jälgimas ümber toimuvat. Jälgin sinist taevast ning kuidas ta oma erinevaid varjundeid esile toob. On ta siis helesiniselt rõõmus või siis teinekord jälle tumesiniselt vihane. Miks ta näitab nii selgelt oma tundeid, ma ei tea. Samuti ei tea ma, kuidas ta seda teeb. Mul pole see kunagi välja tulnud. Ükskõik, mida ma ka ei tunne, ei suuda ma seda nii selgelt välja näidata. Küll see taevas on ikka võrratult suur. Ma olen teda peaaegu kogu oma elu siin jälginud, kuid siiski ei saa ma aru, kust ta algab ja lõpeb. Kas ta on üks suur tervik või koosneb ta paljudest osadest. Heh, ei tea. Nii kaugelt vaadates tundub ta küll ühe suure tervikuna.

Sama on ka selle veega seal. Kas vesi on tervik või koosneb ta lugematul hulgal eri osadest. Kõik ütlevad vesi, meri, ookean. Kõik ainsuses, neid ei erista mitte eri osad ja tegelased, vaid vee kogus. Kaugelt vaadates on see kõik üks suur tervik, mis on lihtsalt osadeks tehtud. Kui vaadata vett kaugelt, suurt hulka vett ja võtta temalt väike osa ära. Kas keegi märkaks? Arvatavasti mitte. Kuid see ei tähenda, et see väike osa oleks tähtsusetu või mõttetu. Iga suur asi koosneb väikestest asjadest. Mitte kunagi ei ole suurt ilma väikseta. Kui sa pole hetkel suur, siis see ei tähenda, et sa oled eikeegi või mõttetu. See tähendab lihtsalt, et sa pole veel oma suuremat poolt leidnud. Samamoodi nagu klaas vett pole veel ookeani leidnud.

Mina olen samuti väike, ent mitte keegi ei saa mind nimetada väikseks. Sest oma vendade ja õdede kõrval olen ma suur. Kaugelt vaadates ei pruugi teised samuti näha mind, kui eraldi seisvat isiksust, vaid nad näevad, mille ma koos oma vendade ja õdedega moodustan. Mind ei tee kurvaks fakt, et taevas ei näe mind, kui ta alla vaatab. Mind teeb hoopis õnnelikuks fakt, et alla vaadates näeb ta nii mind kui ka mu kalleid kaaslasi. Ta ei näe meid eraldi, vaid kui tervikuna.

Kes ma siis olen? On sel üldse tähtsust? Kuid kui see teid nii väga huvitab, võin seda teile öelda. Ma olen väike liivatera. Üksikuna olen ma eikeegi, aga koos oma kaaslastega moodustan ma midagi palju võimsamat – ranna.

Mina olen liivatera. Ma ei tea, kes sina oled. Ma ei tea, kas sa oled keegi eraldi seisev või samuti üks osa suurest tervikust. Kuid tea, et sa oled tähtis. Ilma sinuta ei oleks see maailm terviklik. Sa oled osa millestki suuremast. Hammasratas suuremast masinavärgist ja kui sind poleks, ei funktsioneeriks see maailm sedasi nagu ta hetkel funktsioneerib. Sa muudad seda maailma. Ära kunagi unusta, et sa oled hädavajalik. Jah, sa oled unikaalne. Muutmas igat päeva unikaalseks, mille iga lõpus võid lausuda: „Vaat, kus oli päev!“


Autor: Jan-Jesaja Alliku