Mircea Eliade (1907–1986) on üks 20. sajandi tuntumaid usundiloolasi, kelle arutlused on tekitanud rohkelt vastukaja ja kaasamõtlemist, aga ka poleemikat. Lisaks usundiloole on ta silma paistnud kirjaniku, filosoofi ja esseistina. Laiahaardelisus ongi Eliade kirjeldamise võtmesõnu – elu jooksul jõudis ta süüvida mitmesugustesse erinevatesse teemadesse, nende hulgas jooga, šamanism, initsiatsiooniriitused, okultism, alkeemia jm. Kõiki neid teemasid seob Eliade elukestev huvi sakraalsuse ja inimmõtte teiste põhivormide vastu nende erinevates ilmingutes ja väljendustes.
Esmakordselt 1949. aastal prantsuse keeles ilmunud „Uurimus usundiloost” („Traité d’histoire des religions”) on teos, milles Eliade on oma erinevad uurimishuvid üheks tervikuks kokku põiminud, seades eesmärgiks esitada põhjalik sissevaade religioossuse põhivormidesse. Siin välja käidud ideed ja arusaamad on püsinud mitmesuguste diskussioonide keskmes tänapäevani.