VAIRĀGYAŚATAKA ehk Sada värssi ilmaelust loobumise kiituseks

Bhartṛhari elas ja tegutses Põhja-Indias 5.–7. sajandil, mil keskaegne sanskritikeelne kultuur oli oma õitsengu tipul. Talle on omistatud ühe grammatikatraktaadi ja kolme luulekogu autorsus, midagi muud pole autori elu ja tegevuse kohta teada. Hoolimata omaaegse India poliitilisest ja kultuurilisest hiilgusest, väljendub Bhartṛhari luules sügav pessimism ja pettumus kõiges maises. Ta näeb allakäiku nii inimsuhetes kui ka ühiskonnas. Autori jaoks on ainsaks võimalikuks vabanemisteeks maailmast lahtiütlemine ja askeedielu. Ent selles nukrameelsuseski on poeesiat ja ülevust.