Valge kassike ja teisi Madame d´Aulnoy haldjajutte

Prantsusmaa kuningas Louis XIV - suur ja võimas Päikesekuningas - olevat kord kurtnud, et tema lähikonnas pole enam ühtegi naist, kes jutustaks talle õhtuti selliseid jutte, millega kord ammed teda magama uinutasid. Just Päikesekuninga õukonnas saab vanadele haldjajuttudele osaks veel üks taassünd, neid hakatakse kirja panema, neist saab kirjandus – ja palju hiljem lastekirjandus. Kuid see sünnib hiljem, esialgu on see õukondlik suurmood: muinasjutte jutustada, muinasjutte kirjutada. Mõne aastakümne jooksul kerkib esile terve plejaad muinasjutuvestjaid. Üks neist on meile tuntud Charles Perrault. Temast aga veel varem paneb muinasjutte kirja Aulnoy paruness, tõeliselt värvika, haldjajutu-väärilise elusaatusega daam, kelle jaoks printsid, printsessid, haldjad, rääkivad kassid pole mingid muinasjutuolendid, vaid igapäevane elureaalsus. Nii põimibki see jutuvestjast paruness vanade rahvalugude müütilisi sündmusi Versailles´kulla ja karraga, millele tema barokne fantaasialend omakorda veelgi vürtsi ja särtsu lisab.