„Vee pealt lendu” ei ole kiiruga ja lihtsasti läbi loetav luulekogu. Lugeja avastab end üsna pea ühest metafoorsest, pisut unenäolisest džunglist, kus kõik on selge ja käega katsutav, kuid samal ajal võib ümbritsev võtta abstraktsema vormi ja moonduda veeks, mille kohal lendu tõusta ja lendama õppida. Kuidas ma saan muutuda kõigeks kui puhud mind mäelt lendu seal all lebab ju ikka su pihkude kujuga reisipaun milles sulepea juba avamata korgiga kirjutab milles veepudel juba voolab jõe õhtulauluks kuidas ma saan sind maalida kui sinu värvid muutusid mu südametukseteks ja sinu joontest leidsid novembriõhtused männid endale niidistiku