"Kui Nõukogude armee okupeeris 1940. aastal Eesti, arreteeriti poisi isa ja saadeti Siberisse ning poeg ei näinud teda enam iial. Peagi tungisid sakslased üle piiri … See haarav memuaar räägib elust Teise maailmasõja aegses Euroopas ning ühe väikeriigi sattumisest Hitleri ja Stalini, kahe armutu diktaatori võitlevate armeede vahele. Autor meenutab värvikalt nii väikseid kui ka suuri sündmusi, nii sügavalt isiklikke kui ka geopoliitiliselt olulisi juhtumisi. Tunneme kaotusi ja ebakindlust, mida võõrokupatsioon endaga kaasa toob. Tunneme ka totalitaarse korra all elamise hirmu, sest kodu või lähedasi võidakse iga hetk läbi otsida ja perekondi Siberi kõledatesse steppidesse saata. Autoriga koos elame üle hävitavaid pommirünnakuid ja kaks ohtlikku põgenemist Punaarmee käest, üks Eestis ja teine sõja lõpul Saksamaal. Saame teada, kuidas tuli autor toime väljakutsega elada põgenikelaagrites sõjajärgsel Saksamaal ning kuidas tal õnnestus Ameerikasse emigreeruda. „Viimane rong Eestist“ on lugu ellujäämisest, vastupidavusest ja leidlikkusest, aga ka armastusest, vedamisest ja saatusest, mis on igaveseks muutunud erakorralistes olukordades langetatud raskete valikute tõttu. See mõjuv jutustus on rohkemat kui lihtsalt ajalooline meenutus. Selle paralleelid tänapäeva Ida-Euroopa konfliktidega on hoiatuseks kõigile, kes armastavad vabadust. Teos on saanud ingliskeelsena hea vastuvõtu nii Ameerikas kui ka Eestis. Raamat ilmub sarjas „Mu kodu oli Eestimaa“. "