Emme ütleb mulle alati, et mul on ääretult vedanud, et olen Jehoova tunnistaja. Ma elan igavesti. Mul on vedanud, sest ma ei pea mõtlema, mis tööd teha või kuhu ülikooli minna nagu maised inimesed. Lõpp jõuab varsti kätte. Lõpp jõuab kätte siis, kui Jehoova tapab kõik halvad inimesed ära ja lubab oma ustavatel teenritel igavesti maapealses paradiisis elada. Kujuta ette, ütleb emme, kui põnev on igavene elu. Me saame siis lõvisid paitada ja kõik halvad inimesed on igaveseks kadunud. Ali Millari ema on Jehoova tunnistaja. Samas vaimus kasvab tüdruk ka ise üles: Ali ootab Harmagedooni, käib igal nädalal koosolekutel, teenistusel, raamatuõpetuses ja loeb Vahitorni. Tüdruk peab olema hoolas, sest ema sõnade järgi on ta muidu lihtne saak Saatana jaoks, kes on nagu möirgav saaklooma otsiv lõvi. Jehoova tunnistajate keskel elades hakkab Ali aga kahtlema, kas on õige, et kellelgi teisel on kontroll tema enda elu üle. Kuid kas on võimalik põgeneda sealt, kus ja kuhu oled sündinud? Raamatus „Viimsed päevad“ tuleb ilmsiks Jehoova tunnistajate tõeline pale. Ali Millar kirjeldab, kui korrumpeerunud ja ebamoraalne on Jehoova tunnistajate organisatsioon ja mida religiooni varjus tegelikult korda saadetakse.