Vilke Peeglite Kujult

Richard Brautigan (1935-1984) oli koos Gary Snyderiga yks ida ja lääne lõimumise parimaid näiteid. Kui seitsmekymnendad edasi ronisid ja Brautigani proosa hipiaegadel lahvatanud kuulsus Ameerikas vaibuma hakkas, toimus tema loomingu ellutõusmine Jaapanis, kus kõik ta raamatud tasapisi välja anti. Brautigan oli noorukina olnud jaapani luule fänn ja tema proosa ökonoomsus ja koanilik skulptuursus võlgnevad midagi ka sellele maale. Ja kuna isegi Haruki Murakami on teda yhe oma mõjutajana nimetanud, siis on seosed vastastikused. Brautigani puhul ei saa aru, kus lõpeb pihtimus ja algab fantaasia. Öeldu on väga tihendatult ja samas mänguliselt edasi antud. Mõnes inimeses säilib see lapselik imestus või avastaja kummastus vist selgemini. Ja mingi ilmavõõrik romantism ka, millega just lihtne elada ei ole. Seda lehvivust tasakaalustas Richardi terav ja tihti lapidaarselt laksav mõistus. Ta loob värskeid perspektiive, tal on inimelu keerdkäikude ja kirgastuste kohta tähelepanekuid, mis tänagi kehtivad. See valik on minu teada esimene katse komponeerida Brautigani lyhemast proosast midagi sisuliste seostega terviku taolist. Tulemus on teie ees, mis siin ikka lobiseda...