Sada protsenti põnevust Anders Roslundi uue raamatuga! Anders Roslundi kaubamärk on pinget hoidvad tugeva sõnumiga põnevikud. Uues Hoffmanni ja Grensi krimiloos ta lausa ületab iseennast. Kui soovid saada osa rahvusvaheliselt kõrgeimal tasemel Rootsi krimiromaanist, siis on „Sada protsent“ täiuslik valik! Mariana Hermansson avab kausta, laob fotod välja ning palub Ewert Grensil tooliga enda poole kolida. Jah, Ewert Grensil, kriminaalkomissaril, kes lasi endale kuuli pähe, et kõik lõpetada, kes oli surmale nii lähedal, kui inimesel üldse on võimalik olla. Kes aga nüüd, mitu kuud hiljem, teeb kõik, et tagasi saada ainus elu, mida ta elada tahab. Politseinikuna. Fotodelt on näha, et mõrvatul ei ole verepiiskagi, kuigi käsivarred ja reied on pikuti läbi lõigatud. Kahvatuhallil mehekehal puudub igasugune punane varjund. Ta on verest tühjendatud ja kõik viitab, et ohver oli sel ajal elus. Kriminalistid ei leidnud kuriteopaigalt midagi. Ei sõrmejälgi. Ei nahajääke ohvri küünte alt. Ei kiude ega juuksekarvu. Üldse mitte ühtegi jälge. „Kuni avastasime selle ...“ Grens uurib ühte Mariana fotot. „Ikkagi verejälg,“ ütleb Mariana. „Ainus tilk, mis oli sattunud ohvri käele – aga ei kuulu talle.“ Juhtumi muudab tõeliselt paeluvaks ja samal ajal äärmiselt hirmutavaks aga see, et ekstreemne mõrv on sajaprotsendilise kindlusega seotud teisega, mis toimus kaks aastat tagasi. Ewert Grens ei tea, mida uskuda. Sarimõrvareid kohtab harva. Rootsis ju peamiselt krimiromaanides? Aga kui sarimõrvareid olemas pole, siis miks tühjendatakse üks inimkeha verest? Miks põletatakse teine inimkeha erinevate vedelikega? Miks purustatakse ükshaaval kolmanda keha luud? Kui usaldusväärne tegelikult üldse on see DNA jälg? Grens veenab ülemust, et ta tervis on komissarina töö jätkamiseks juba piisavalt hea, kuid saab vaid mõne päeva, et seda tõestada. Kas mõrvari leidmiseks võiks paluda endise sisseimbuja Piet Hoffmanni abi ...?