Esiteks pean ütlema, et ma ei ole vist küll ühtegi Christie raamatut nii kaua lugenud. Aga kui tegevus kaasa ei kisu ning ka kirjutatud on kuidagi... Markeeritult vist, siis ei lenda ka leheküljed nii nobedasti.
Christie on väga mitmekülgne kirjanik, kelle erinevas stiilis raamatud on mulle siiani (enamasti) suurt naudingut pakkunud.
Ma ei tea, kas minu hinne oleks kõrgem, kui autoriks oleks keegi teine. Äkki on ootused Christie suhtes lihtsalt kõrgemad? Vaevalt - endalegi tundub kummaline Christiet ühega hinnata. Ja lugu oli tõesti saast. Samas, minu eelmine Christie oli üheks maailma parimaiks krimkaks peetav "Roger Ackroydi mõrvamine". Nii et eks see võis muidugi ka ootusi ja lootusi mõjutada.
Omamoodi põnev oleks seda lugeda kõrvuti Christie biograafiaga. "Saladuslik reisija" ilmumise ajal oli Christie 80-aastane. Ta oli üle elanud kaks maailmasõda, abielulahutuse. Isegi mõneks ajaks ära kadunud.
Raamat tundub olevat üsna vaba ja laialivalguv mõtisklus sellest, millisena Christie 70ndaid (või lähitulevikku) näeb. Aga teemasid - Hitleri poeg, keemarelvad, New World Order (seal küll "Kuldne noorus", ent tänapäeval tunneme seda NWO nime all) jpm - on raamatusse mahutatud nii kaootiliselt ja hulgi, et igasugune loogika kaob.
Ent ütleb ka üks tegelastest (ei tsiteeri sõna sõnalt): "Spioonid on alati teinud head tööd. Kui nad toovad aga halbu uudiseid, ei taha keegi uskuda, et need tõesed on."
Kui ei oleks hilisemaid, väga mõnusaid romaane, võiks arvata, et vanadaam oli juba reaalsustaju kaotamas ja kirjutaski mingit umbluud.