„Ühe sõduri lugu“ on noore Vene sõduri kogemus kahest Tšetšeenia sõjast 20. sajandi lõpul, mis annab väga hästi edasi tänapäeva sõjaliste konfliktide brutaalsust. 1995. aastal oli Arkadi Babtšenko 18-aastane juuratudeng Moskvas, kui ta võeti Vene armeesse ja saadeti Tšetšeeniasse. See oli ühe piinarikka teekonna algus, mille vältel naiivsest kutsealusest sai lahingutes karastunud sõdur. Ta võitles suurtes linnades ja väikestes asulates, purukspommitatud tänavatel ja kaugetes tundmatutes mägikülades.
Babtšenko avab oma raamatus lugejale harvanähtava siiruse ja tarretamapaneva detailirohkusega sõja koledused. Loo teeb erakordseks asjaolu, et Vene sõdurpoistel tuli Tšetšeenias korraga võidelda justkui kahel rindel. Neid aeti kahuriliha kombel lahingusse ning neid mõnitati ja tapeti omade poolt.
“Meie „tööliste-talupoegade“ armee, mis on alatise rahapuudusega meeleheitele viidud, mis on nälginud, ilma korteriteta, paljaks röövitud ja õigusetu – see armee on endasse kogunud kogu halva, mis leidub kurjategijatest lumpenite keskkonnas, ta on täiesti pätistunud ja siin valitsevad hundiseadused.” Selline on Babtšenko hinnang Tšetšeenias sõdinud Vene armeele.