Inglismaal asuva püha Ristija Johannese kloostri munkpreester isa Zacharias räägib oma vaimulike eelkäijate, Athose püha Siluani ja Essexi püha Sofroni elu ning õpetuse põhjal südamest kui vaimulikust kohast. Süda on vaimuliku elu keskus, kus inimene kahetseb, palub ja annab andeks, tunneb igatsust, tänu, rahu ning rõõmu. Südameriik on alati ligidal, aga selle sügavusse viib üks – ja saladuslik tee: isa Zacharias räägib allaminemise teest, mida mööda avastab inimene oma sügava südame, kust ta avastab omakorda Jumala ja ligimese. Nendega suhestudes avardub inimese süda, nii et ta saab hakata tõelisemalt täitma kaht suurt käsusõna: armastama Jumalat kogu oma olemusega ja ligimest kui iseennast. Isa Zacharias käsitleb inimolu universaalseid sõlmpunkte õigeusu vaatekohast. Tema vaimulikult realistlik vaateviis väljendab ilmekalt õigeusule omast arukust, mis rajaneb kahepidisel tundmisel: Kirik tunneb Jumalat ja inimest. Üks tundmine pingestab teist: tänu sellele läbistab iga rasket tõde, esmajoones inimese enda kohta, lootus Jumalale. Isa Zachariase käsitlusele annab erilise hingamise see, et ta räägib oma isade Jumalast: sellest, kuidas elasid Jumalas tema vaimulik isa püha Sofroni ning vaimulik vanaisa püha Siluan. Nende vastu tuntava austuse ja armastuse õhustikus toob isa Zacharias õigeusu varakambrist esile tõelisi rikkusi, tehes seda aga tasasel, kainel ja iga inimese vabadust austaval viisil. Tema sõna ei käi peale, lipitse ega moraliseeri, vaid lohutab ja julgustab seespidi. Eeskätt on see suunatud südamest südamesse.