Kaheksasada aastat tagasi ilmestasid Euroopa poliitmaastikku ja lahingutandreid valged rüütlid, punane rist rinnal. Valged rüütlid jõudsid välja ka Eestimaale. Nende tegevuse jälgi on säilinud eelkõige Saaremaal. Oleme harjunud neid oma ajaloo kontekstis ekslikult ja eksitavalt mõõgavendadeks kutsuma, kuigi tegu oli pigem templirüütlitega – Poja maal Palestiinas tegutseva Templiordu haruga siin Ema maal, Maarjamaal. Aeg on need Kristuse teenimatult ära unustatud sõdalasvennad varjusurmast üles kutsuda, heites ühtlasi valgust ühele hämaramale aspektile Maarjamaa ajaloos – sellele, mis neid just Saaremaale tõi. Kas oli see muistsete eestlaste emajumalakultus, mis võis templirüütlitele seostuda Maarja Magdaleenaga, sidemed varase iiri-keldi kristlusega või hoopis Saaremaale maha sööstnud tulekera sünnitatud kraater – omamoodi püha anum, Püha Graal? Karl Kello viib lugeja peadpööritavale ajarännakule aastasadade taha. Ta tutvustab meile saarlaste poolmüütilist kangelast ja kirikuehitajat Suurt Tõllu ning tema naist Piritit – kas ei heiastu siin iirlaste emajumalanna-kristliku pühaku Brigiti kuvand –, laseb heita pilgu Saaremaa oma Stonehenge’ile, pakub intrigeerivaid ja ebatraditsioonilisi tõlgendusi Karja kiriku raidkividest ja unikaalsest märgisüsteemist, vestab sigasõdalastest, Halley komeedist, kangetest eesti naistest ja Paides õnnetu otsa leidnud neljast kuningast ning koob ühtseks kangaks eri ilmanurkadest pärit müüdid ja uskumused. Võib vast liialdamata öelda, et selles raamatus ulatavad teineteisele käe Da Vinci kood ja Hõbevalge.