Tiit Härm (s 1946) oli aastatel 1966–1990 Estonia teatri esitantsija, kes lõi rohkelt silmapaistvaid klassikalisi ja moderntantsurolle. Ta oli briljantse tehnikaga, laia diapasooniga karismaatiline tantsija, kes oli võimeline kehastama ühtmoodi veenvalt nii romantilisi ja ülimalt traagilisi kui ka koomilisi rolle. Härmi osatäitmised lavastustes „Daphnis ja Chloë“, „Joanna tentata“, „Võlumandariin“, „Prometheus“, „Antonius ja Kleopatra“, „Stepan Razin“, „Romeo ja Julia“ olid epohhiloovad.
Ballettmeister Mai Murdmaa suutis anda väga andekale tantsijale väärilist tööd, nende koostöös sündinud lavastused tõstsid säravaks Tiit Härmi tantsija- ja näitlejavõimed. Ta oli interpreet, kes suutis tunnetada ja edasi anda ballettmeistri mistahes kavatsusi, tavatut tantsu ja liikumisi. Härm oli Estonia publiku vaieldamatu lemmik.
Tiit Härm on olnud Euroopas tunnustatud ballettmeister ja õppejõud. Ta on töötanud Milano La Scalas, Teatro dell´Opera di Romas, Inglise Rahvusballetis, Šoti Rahvusballetis ballettmeistri, repetiitori ja koreograafina. Ta tegutses koreograafina juba lavaesinemise aegadel, luues koreograafia Massenet’ „Grand pas’le“, Eugen Kapi „Kalevipojale“, Edison Denissovi „Pihtimusele“.
2001–2009 oli Tiit Härm Estonia teatri balletijuht. Tema toonaste koreograafitööde hulka Estonias kuuluvad „Luikede järv“, „Romeo ja Julia“, „Don Quijote“, „Kameeliadaam“ jt. Kõrvuti sellega ilmestasid teatri repertuaari isikupärased külaliskoreograafide tööd, mis avardasid tantsijate ampluaad, tõstsid balletitrupi professionaalset taset ja tõid Estonia balletietendustele täismaja.
„Ballett nõuab tugevat iseloomu ja tahet, usku oma kutsumusse, oma võimetesse. See on niisugune kunst, millele end jäägitult pühendad. Teisiti pole üldse mõtet balletiga tegeleda. Olen tantsinud ja tantsin paljusid erinevaid osi erinevates ballettides. Artistina oli mulle alati huvitav esineda niinimetatud süžeelistes ballettides, kuigi ka kõigil teistel vormidel on eluõigus. Süžeeline ballett annab aga osa, karakteri, kujundi. Ta ei nõua esitajalt mitte ainult musikaalsust, oskust intoneerida plastilist teksti, vaid ka näitlejameisterlikkust, kangelase elu mõistmist, tema sisemaailma rändamist. See on alati huvitav ja alati ahvatlev, sest tants – see on hinge pihtimus, see, mida tahan täna öelda oma vaatajatele.“ – Tiit Härm, 1977