„Tristram Shandy elu ja arvamused” on maailma romaaniklassikasse kuuluv 18. sajandi satiiriline romaan, mida on sageli nimetatud antiromaaniks või eksperimentaalseks romaaniks, sest erineb ülesehituselt selleks ajaks juba tekkivast romaanitüübist, mis kujutab endast kas keskse tegelase elu või ka mingit tema eluetappi üsnagi sirgjooneliselt kirjeldavat lugu. „Tristram Shandy” lugu aga algab küll koguni mitte tema sünni, vaid sigitamisega, kuid kaldub ja põikab siis järjest enam kõrvale, nii et Tristram küll sünnib, kuid tema edasisest elust ei saa lugeja enam suurt midagi teada. Autor põimib loosse kõrvalepõigetena arutlusi, teisi lugusid ja seiku sageli seoses hoopis Tristramit ümbritsevate inimestega. Sterne’i jutustamismaneer on heatahtlikult pilklik, lopsakalt humoorikas ja inimlikesse veidrustesse sooja mõistmisega suhtuv. Sterne on oma suurte kirjanduslike eeskujudena nimetanud Rabelais’d ja Cervantest ning viitab sageli Shakespeare’ile, Locke’ile, Montaigne’ile jt. Paljude tema seisukohtade allikaks on Rober Burtoni „Melanhoolia anatoomia” („Anatomy of Melancholy”, 1621); teadmisi meditsiini, ballistika jm kohta on ta ammutanud Chambersi entsüklopeediast. 19. sajandi kriitikas on Sterne’ile süüks pandud plagieerimist ja teiste autorite tekstide moonutamist, hilisem kriitika on neid võtteid õigustanud, osutades, et need teenivad kunstilisi eesmärke. „Tristram Shandy elu ja arvamused” on eri aegadel pälvinud kõrge hinnangu paljudelt autoritelt, nagu näiteks Denis Diderot, J. W. Goethe, Friedrich Nietzsche, James Joyce, Italo Calvino, Salman Rushdie, Orhan Pamuk jpt. Laurence Sterne (1713–1768) oli inglise vaimulik, kirjanik, seltskonnainimene ja publitsist. Tema esikteos, romaan „Tristram Shandy elu ja arvamused” (1759) saavutas ilmudes otsekohe tuntuse, tekitades ühtlasi poleemikat ja saades kriitikatki, ja on oma populaarsuse säilitanud tänini. Võib koguni öelda, et eksperimentaalse „Tristram Shandy” positsioon on ajas olulisemaks muutunud. Sterne’i panus maa