6. oktoobri öösel 1887. aastal märgati Bornholmi saare lähedal laeva hädasignaaliga mastis. See oli kolmemastiline kuunar „Johannes“. Laeva pardal ulgus koer. Üks mees oli seotud masti külge, tal oli ümber pea verd täis imbunud riidetükk. Tekil oli veel teine verine mees. Ülejäänud kuus meest olid kadunud. Kinniseotud mees oli Kihnust pärit laevapoiss Jaan Umb, kes oli öösel maha tapnud kogu meeskonna. Ellujäänud tüürimehel õnnestus vastu hakata ja roimar kinni siduda. Lugu äratas suurt tähelepanu. Nii olevat Kopenhagenis suur rahvahulk sadamasse pukseeritud kuunarit uudistamas käinud. Juba oktoobri lõpus ilmus Riias laululeht „Johannesel“ toimunust. Laul tõlgiti ka saksa keelde ja muidugi ka eesti keelde. Jaan Umbi üle peeti kohut Peterburis. Protsessi jälgis ennenägematu rahvahulk. Et ilmsiks olid tulnud mitmed kergendavad asjaolud, määrati Umbile karistuseks 10 aastat sunnitööd. Pärast vabanemist jäi Umb Kaug-Itta, kus teenis leiba meremehena. Viimati nähti teda 1928. aastal Liflandija asunduses Kaug-Idas. Mis siis juhtus sellel laeval, mis viis Umbi nii ränkadele tegudele? Miks temas hiljem kangelast ja meremeeste eeskuju nägema hakati? Näidendi autor on aednik ja ajaloohuviline Villem Tuun (1939), kes õppis Leningradis ja töötas kakskümmend aastat Peterhofis aednikuna. 1988. aastal naasis ta Eestisse. On pidanud mitmeid aiandusega seotud ameteid Tartus, Pärnus ja mujal. Ta on kirjutanud mitu näidendit. „Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel“ on esimene, mis lavale on jõudnud.