Otse lehe sisu juurde

OSA 2: Leelo Tungla lugemissoovitused!

12/3/2023

Jätk Leelo Tungla lugemissoovituste OSA 1-le.


Valda Raud tõlkis küll enamasti proosat – Salingeri, Hemingwayd, Vonnegutti – , kuid keldi palveraamatust vaimustudes pani ta ka selle värsid eesti keelde ümber, ja aknaruudu-raamatusse sobib suurepäraselt just tema tõlgitud „Kangaseadmise laul“. Juba lapsena oskas Anu hinnata eesti naiste käsitööoskust, mis muutis vaesedki ajad värvikateks. Tänapäeval lapitakse ja nõelutakse rõivaid ja sukki-sokke harva, kuid sõjajärgse põlvkonna lapsed pidid tahes-tahtmata kandma nõelutud põlvede ja kandadega sukki – emad aga oskasid neid parandada nii korralikult, et nõelutud paigad mõjusid lausa kunstipärastena. Anu Raud oletab, et just neid vaesel ajal sündinud „kunstiteoseid“ imetledes hakkaski temas pead tõstma tekstiilikunstnik. Et ema tema karupükste põlved niisama ilusasti ära nõeluks, lõikas tüdrukutirts nii enda kui ka noorema venna püksipõlvedesse teravate kääridega ilusad suured augud. Need küll nõeluti kinni, kuid väike kunstnik sai oma teo eest karmilt tutistada. Muidugi ei meeldinud see Anule, kes edaspidiste karistuste vältimiseks lõikas laua alla pugedes samade kääride abil nii endale kui vennakesele nudipeasoengud… Rahvapärast pehmet huumorit on Anu Raua aknaruutudes rohkesti. On ka rahvatarkusi ja õpetussõnu – näiteks saame teada, kuidas valmistada maarjapäevaks punast naiste viina, milliste taimedega saame lõnga kollaseks, punaseks või pruuniks värvida. Arvan küll, et ega minust vist saa kunagi lõngavärvijat ega ilusate kinnaste kudujat, aga ikkagi tore teada! Ikkagi on raamatut käest pannes soe tunne, et oled vestelnud elutarga ja väärika ning rahvakunstis kodus oleva naisega…

Valerio Magrelli „Jää vait, müra!“

Proosaraamatuid tõlgitakse meil rohkesti, kuid luuletõlkeid leiab raamatulettidelt harva. Eriti haruldased on kaasaegsete välismaiste poeetide luuleraamatud. Itaalias tunnustatud ja auhinnatud luuletaja Valerio Magrelli luulekogu „Jää vait, müra!“ sisaldab valikut kirjaniku hilisematest, aastatel 2014 – 2022 avaldatud luuleraamatutest – luuletajastaaźi on Magrellil juba üle 40 aasta. Saatesõnast saame teada, et noorena õppis ta Sorbonne`is filmindust ja oli Fellinil abiks „Casanova“ filmimise juures, kuid taipas siis, et reźissööritööks vajalikku kamandamisoskust tal pole, ja asus hoopis kodulinnas Roomas filosoofiat õppima ning ühtlasi sai temast prantsuse kirjanduse asjatundja ja tõlkija. Magrelli on laia silmaringiga ja tundlik, „õhukese nahaga“ poeet, kes valutab südant maailmas valitseva ülekohtu, ebaõigluse ja vägivalla pärast. Raamatu pealkirjaluuletuses pajatab ta oma rikkis föönist, mille tehtud müras kuuleb mees kaebeid, slaavi dialekte, ähvardusi ja laske, ning lõpuks tundub talle, et müra ei sünni mitte ainult ta kõrvus, vaid ka südames. Samas on poeeti õnnistatud ka irooniameelega, mille mõjul on ta kirjutanud koguni väikese värsivihiku „Komissar Magrelli“, kus ta püüab kannatajaid kaitsta ja õiglust paika panna – kahjuks küll mitte alati edukalt. Kerget irooniat on tunda ka lühikestes mõtisklustes, nagu näiteks luuletuses „ERAND REEGLIST“: Tõde on nagu veri:/ ta laseb meil elada, / aga ei tohiks kunagi päevavalgele tulla.“ Loodetavasti on lugejal huvitav poeediga kaasa mõelda. Tore on see, et raamatu tõlkija ning koostaja Maarja Kangro lisas eestikeelsetele tõlgetele ka itaaliakeelsed originaalid: itaalia keele oskajad või õppijad saavad nüüd nautida ka Magrelli ilusat emakeelt.

Elena Ferrante „Kadunud tütar“

Elena Ferrante looming hakkas mind huvitama pärast tema romaani „Minu geniaalne sõbranna“ alusel tehtud seriaali vaatamist. See sündis päris juhuslikult, sest pikalt teleri ees pole mul tavaliselt aega istuda, ammugi „seebikaid“ vaadates, kuid Napoli-sarja näidati hilisel õhtutunnil ja ilusat itaalia keelt on ikka mõnus kuulata. Nii sündmustik kui ka tegelased osutusid aga sedavõrd huvitavateks, et vaatasin ära kõik osad, mis ETV-sse olid jõudnud, ja muidugi tõin raamatupoest koju nii „Minu geniaalse sõbranna“ kui ka selle järje, mis kannab pealkirja „Lugu uuest perekonnanimest“. Nüüdseks on Varrak Tiina Randviiru andekas tõlkes kirjastanud juba kogu tetraloogia. Kolmas Napoli-raamat on „Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb“ ning viimane osa kannab pealkirja „Lugu kadunud lapsest“. Soovitan soojalt kogu sarja, mis pajatab Napoli tüdrukust Elenast ja ta südamesõbrannast ning kirjeldab napollaste kombeid, eluviisi ja suhteid. Elena Ferrante viimati eestikeelsena ilmunud romaan „Kadunud tütar“ sellesse sarja ei kuulu, kuid mina-tegelase Leda elukäik ja päritolugi on Elena omale üsna sarnane. Tegu on kõrgelt haritud iseseisva naisega, kes on neljakümne seitsme aastasena jõudnud ülikoolitöös heale järjele ja tunneb mõnu sellest, et võib keset suve lubada endale pika puhkuse Joonia mere ääres. Lapsed on suureks saanud ja elavad oma isa juures Kanadas ning Leda võib nautida täielikku sõltumatust. Põgusalt suhtleb ta vaid ühe perega, kes päevitab rannas ta läheduses ja kelle imetlusobjektiks on väike tüdruk Elena oma (Leda meelest üpris inetu) nukuga. Selle nuku kaudu selgub ootamatult, et kõik pealtnäha siledad suhted võivad osutuda üpris karedateks… Elena Ferrante näib sarnanevat prantslanna Annie Ernaux´ga, kes pälvis oma romaanide eest 2022. aastal Nobeli preemia: mõlemad on (nagu nende romaanide minategelasedki) pärit lihtsast perekonnast, kelle seas pole seni olnud ainsatki haritud inimest, mõlemad häbenevad noorpõlves oma päritolu ja püüdlevad iga hinna eest kõrghariduse poole ning mõlemal tekib keskeas tõsiseid probleeme enda jagamisel pere ja teadusetöö vahel. Ainult et Ernaux püüdleb rohkem täpsuse poole, nimetades oma loomingut auto-sotsiobiograafiaks: tema romaanide peakangelasel ega selle pereliikmetelgi pole nimesidki, Ferrante aga kirjeldab nii oma minakangelast kui ka kõrvaltegelasi ja nende peresid väga värvikalt ja üksikasjaliselt. Ei tea, kas kunagi saab kirjanduslik üldsus teada ka Elena Ferrante enda nime? Pseudonüümi kasutav kirjanik pole oma 1992. aastal tehtud debüüdist alates kuni siiani endast meediale teada andnud rohkem kui seda, et ta on 1943. aastal sündinud naine ning ema ja ta teosed on autobiograafilised. Nii kollane ajakirjandus kui ka tõsised ja asjalikud kirjandusteadlased on teinud kirjaniku isiku väljaselgitamisel aastatepikkust uurimistööd – aga tulutult. Elena Ferrantele omase sõnavaraga on teadlased võrrelnud 40 itaalia autori loomingut ja kahtlustanud nii tõlkijaid, ajaloolasi kui filosoofe, aga sihile ei ole jõutud. Intervjuusid annab Ferrante ainult kirja teel ja televisioonis pole nõus esinema. Ainuke, kes tema passinime teab, on ta kirjastaja, kuid see vaikib. Lugejad on jagunenud kahte lehte: ühed nõuavad, et autor enda isiku paljastaks, teised arvavad nagu Ferrante ise, et loojale peab lubama privaatsust. Mina arvan samuti: niikuinii on ju igas teoses osake autori mõtetest ja elust.

Lugemissoovituste nimekiri:

  1. Kadri Hinrikuse „Piire kombates“
  2. Janno Põldma ja Heiki Ernitsa „Leiutajateküla pulmapidu“
  3. Valerio Magrelli „Jää vait, müra!“
  4. Elena Ferrante „Kadunud tütar“
  5. Artur Alliksaar. „Päikesepillaja“
  6. Annie Ernaux. „Aastad“
  7. Viivi Luik, „Kuldne kroon“
  8. Hasso Krull. „Sulalumi“
  9. Zdenek Jirotka, „Saturnin“
  10. Olga Tokarczuki "Rändajad"
  11. Mehis Heinsaare "Kadunud hõim“
  12. Ilmar Trull. „Pakirobot rügab“
  13. Ilmar Tomusk. „Isa preemia“
  14. Kairi Look. „Kiludisko“